Ainult kuulduste ja kirjutatu põhjal tean väita filmipäevade toimumist Pärnus ka varem. Sündmusi olevat iseloomustanud temaatilisus. Nüüd võis teemaks lugeda reklaamfilmide ja videokunst-tüüpi audiovisuaalse loomingu esitamist. Lisaks sellele püüdsid filmipäevad muutuda tahtmatult film-pluss-kaasaegne-kunst-linnaruumis standardürituseks, olles kahtlemata sobivaks vormiks Pärnu-sugusele jalgsi haaratavale linnale.
Vaadeldes toimunut video- ja kunstikategooria esindajana, võin ainult põgusalt riivata dokumentaal- ja mängufilmi tegijaid. Kas arvustuslik suhe ongi vajalik filmipäevade kogelmogeli jaoks, on iseküsimus, ent vaadates sündmust kui videol aktsentueerunud ettevõtmist võis täheldada asetleidva teatavat pindmisust ja ebapiisavust. See tähendab, esitatu oli süstematiseerimata konglomeraat "asju", mida oli erakordselt raske jälgida ka pabermaterjali puudumise tõttu. Kelle video millal on ja mis seoses ta teistega on - see kohale ei jõudnud. Puudusid grupeeritud programmid, kõnelemata sissejuhatustest ja kommentaaridest. (J. Lõhmuse programm "Nähtamatu laine" oli ainsana kommenteeritud ja ilma selleta ei oleks see arusaadav olnudki. Samal kombel saanuks koostada tellitud sissejuhatustega ja kommentaaridega videoprogramme. Mõne neist oleksin saanud ka ise teha.)
Lisaks sellele harrastati erakordseid mikstuure, millele ei oska nimegi anda (videole järgneb mängufilm, kuigi samuti videol jms). Palju näidati heas mõttes rämps-visuaalsust, mis ei olnud enam anti-filmgi mitte, nagu seda tavaline videokunst siiski on, vaid midagi anti-videokunst-lähedast. Seda iseloomustab pildimaterjali varastatus või selle pärinemine mingist muust tehnoloogilis-isetekkelisest allikast. See ei ole autori enda tehtud. Autor on kokkupanija. See on kui scratch, milline ala on kunstimaastikult tõrjutud loomingulise aktiivsuse äärealadele selle autoriõiguste vastase suhte tõttu.
Kõik see loomas muljet "jaburate amatööride perifeersest tegevusest", ehk videokunstist. Viimane mõistagi hiiglaslikes jutumärkides. Sest on välja kujunenud, et film on midagi tõsist ja "professionaalsust" nõudvat ning videoga saab iga kääbus hakkama. Jah, videoga küll, aga missugusega? Nagu ka filmi puhul on küsimus "missugususes". Samapalju on küsimus auditooriumis, kellele tehtut näidatakse ja kes seda hindab. Videokunsti auditooriumile võib mõni auväärne dokk olla amatörismi ja kujutava saamatuse tippnäide, filmiauditooriumile mõni video kui arusaamatu, mõttetu ja tehniline praak.
Video ja muud kandjad
Pöördudes lähtepunkti juurde peaks piiritlema sõna video tähendust filmipäevadega seoses. Kõik näidatu oli "video", kuna tuli videokassettidelt ja projektorist. Videolt tulid ka 60ndate dokumentaalfilmid. Seega ei ole küsimus kandjas, talletusvahendis, vaid selles viisis, kuidas pildilis-helilis-ajaline kooslus on moodustatud, mida ta esitab, nagu ka selles, kuidas see tehtud on. Küsimus on kantavas.
Mõni mängukas, reklaam või ka videoteos võinuks esituda CD-ROMilt, DVD-lt või kasvõi arvuti kõvakettalt. See ei peaks mõjutama viisi, kuidas me asjust kõneleme. Ligi viieminutise täisekraanilise ja täiskiirusega mpeg-kompressiooniga video maht võib olla vaid 50 MB, mida võimaldab maha mängida ka võrdlemisi koduse otstarbega ATI-videokaardiga arvuti, millel seda teksti kirjutan. Sel kombel ei ole tehnoloogia kusagil mägede taga, vaid ammu kohal, mis tähendab, et olemasolevatele liikuva pildikunsti kategooriatele, nende seas ka oi-kui-uudsele videole tuleks lisada näiteks hüpermeedia, digitaalvideo või muu "interaktiivse narratsiooni" alajaotuse. Digitaalvideo võib näiteks tähendada, et videokaamerat ega muid pildi-sissevõtjaid ei ole kasutatud, kõik on tehtud arvutis ja see ei pruugi isegi animatsioon olla.
Jämedalt võttes oli filmi- ja videopäevadel tegu reklaami, mängufilmi, dokumentaalfilmi ja videokunstiga, mõne animatsiooniga sinna sekka. Ja neid ei iseloomusta mitte talletusvahend, mitte meedium seega, vaid konkreetne pilditegu.
Reklaamidest, nägemata filmipäevade programmi
Tahaks mõneti eristada reklaami, mida nüüd väga kirglikult kunstiks peetakse. Olgu pealegi. Kas millegi kohta saabki "see ei ole kunst" ütelda? Kui öeldaksegi, siis eelkõige vastupidisele pretensioonile pearõhku pannes, nagu ka Ilmar Raagi "Tapvas Tartus". Reklaam on kunst, dokumentaal on kunst, mängufilm on kunst ja video on kunst. Aga kunstist endast on saanud mittekunst.
Siiski on erinevus selles, mis on kunstimaailma ja mis tarbemaailma kunst, ehk kunst-kunst ja tarbe-kunst. Erinevus on selles, mille jaoks on valdkonna teosed loodud ja kuidas nad toimivad. Selles mõttes on reklaam üks erinevamaid, kõige rohkem tarbe-kunst, ehk kunst, mille toime tulemusena peaks kasvama teatud tüüpi tarbimine. Reklaam mõjutab inimesi ja tegelikkust. Ärimehe vaatenurk: reklaam on õnnestunud, kui selle tagajärjel kaup ära ostetakse või suureneb vähemalt potensiaalstegi klientide arv. Sel kombel on reklaamiga geneetiliselt seotud tema toime ja majanduslik parameeter.
Kunstiinimese vaatenurk reklaamiga seoses on selles, kui palju pildilist huvitavust ja uudsust reklaam sisaldab ja pakub, kuivõrd hea on ta asjana iseeneses, mitte statistiliste tulpade ja graafikute mõjutajana. Ja siin on päris kindel, et löövuse-kirjususe-magususe annuse suurus kõneleb reklaamide kasuks ja puristliku vaimuga kunstnikule võib saada komistuskiviks reklaami kunstina mõistmisel.
Reklaami ei tehta enda jaoks, mediteerimiseks, mõne tegelikkusetahu pildiliseks uurimiseks, nagu see juhtub tihti videokunstiga. Reklaami, nagu ka mistahes muu audivisuaalse kunsti juurde kuulub presenteerimise surve - see peab publiku ette jõudma, näidatud saama, selle mõju peab keskkonda pihustuma.
Aga kuidas teisiti, küsitakse. Teisiti ei saagi, aga võib, nagu näiteks videos. Kunstnikul on võimalus materjaliga selle odavuse tõttu mängida, eksperimenteerida, tegelda enese- või tegelikkuse vaatlemisega või vahendi enese võimaluste uurimisega. Musta materjali kogus võib olla tunduvalt suurem. Video on vuajerismi, meditatsiooni ja teatud juhtudel ka ekshibitsionismi instrument.
Sel kombel võiks reklaami ja videokunsti mõista kohati vastandlike ilmingutena, üks on suunatud välja, on ekstravertne ja video on pööratud pigem sisse, on intravertne.
Film ja video
Paar lauset vanal teemal. Teema: film on isa ja video (videokunst) on alaarenenud laps. Tihti kuulen selliseid stereotüüpe, et video peab arenema ja selle tegijad peavad palju vaeva nägema, et muutuda nii headeks nagu filmimehed jms. Minu arvates on tegu erinevate valdkondadega. Peamine eristaja muidugi narratsioon, filmil see reeglina on, videol puudu.
Teiseks on loo kulgemise suund, ajalise telje nooleots on filmis reeglina suunatud "vasakult paremale", ehk algusest lõpu poole. Videol ei pruugi aja noolekest üldse olla, või on neid mitu ja nad on samal ajal mängus. Mõnel videol on sarnasust rohkem keskaegse maalikunsti kui filmiga, näiteks Hieronymus Boschi teostega, kus ajas eraldatud sündmused on samal ajal toimuma pandud. Mõnel teosel on sarnasust rohkem abstraktse maalikunstiga. Ajaline lineaarsus ja struktuur on lõhutud. Muidugi on sarnaseid ka filme, kuid videole on see omane geneetiliselt, kuna selle päritolu on seotud rohkem (mitteajalise) kujutava kunstiga.
Kolmas iseloomulik joon on videokunsti kontra-televisiooniline päritolu, mis on praegu oma aktuaalsuse kaotanud. Pilti moonutati ja deformeeriti vastuhakuks TV ontlikule esitusvisile. Nüüd on TV imanud endasse peaaegu kõik kujutavate kunstnike uuendused, tõmmates tihti kaasa ka kunstnikke endid.
Video on keeranud otsa ringi, muutunud rikastajast vaesestajaks, praegust iseloomustab enam video muutumine vähetehnoloogiliseks, -visuaalseks ning ühes sellega palju-poeetiliseks ja kontseptuaalseks. Seda parimate näidete puhul. Film täitub seevastu "videolike" ja mittelineaarsete esitusviisidega. Ilmekalt näeme seda Greenaway "Padjaraamatus". Ekraanil hõljuvad alatasa mingid ekraaniruudud, olles pildiliselt näidatavaga ajalises või ruumilises nihkes.
Lühidalt on filmi- ja videokunsti erinevus lähedane proosa ja luule erinevusele. Mis aga ei tähenda, et nad vastastikku ei peaks ainet ja esitusviise vahetama.
Saak
noorfilm - juha mäkijussila - jussi kivi - mall nukke - lestberg - toomik - juurak - kiwa - semper - taluste - levo - tammiksaar - berg - puuram - mailis - nali - aurora - sassi - visnap - paldrok - erki - tõnis - tanilov - mait laas - zoova - pedanik - juhtum - urmas e liiv - killu sukmit - piret räni - graps - kelomees - johannson - rüntu - maimik - kr mändmaa - kõresaar - jancis - faigira d morti. Lisaks sellele "Kunstnik tapab koletise" Chaplinis, Juuraku installatsioon, ning seda nimede loetelu võiks jätkata, mis kõik kaldub järelduse poole, et videokunsti tegijate osas on saavutatud kriitiline mass. On väga häid ja väga halbu töid, mis aga tähendab, et valdkond elab. Kokkuvõtteks Ilmselt on Pärnu fideopäevad oma temaatilise lae saavutanud, kui ei tehta pööret digitaalsete ja hüpermediaalsete esitusviiside poole. Seda ootaks aga pikisilmi. Eriti soovitav oleks ka intellektuaalse panuse suurendamine programmide koostamisse ja esitamisse.
Raivo Kelomees
Järgides anonüümsete keelemeistrite traditsioone, kes on loonud sõnad "muuvi" ja "veeb" pakun ajutiseks kasutamiseks sõna "fideo", millega võiks tähistada videokandjal esitatavat või sellele tehtud mängufilmi, dokumentaalfilmi, nagu ka narratiivse koega videokunsti. (Alternatiivsena võiks kaaluda ka mõiste "vilm" kasutuselevõttu.)
